Kui sümpaatselt mängitud üheplaanilised karakterid kõrvale jätta, siis tegemist on filmikeelelt tervikliku ja stiilse filmiga, mida saadab äratuntav Edgar Wrighti käekiri. Wright mängib leidlikult heist filmi žanriga, vürtsitades seda oma stiili ja filmi tugevaima külje, helikujundusega. Aga kuna kõik toimib justkui liiga hästi ja on dialoogist kunstnikutöö detailideni välja niivõrd hästi looga kokku põimitud, ei mõju film eriti elavalt ega orgaaniliselt. Kuigi Baby Driver ei pane südamest naeratama, pinnapealsed naeratused ja jalaga rütmile kaasa lööma kiskuv ülesehitus teeb sellest aega väärt kogemuse.