Ghost in the Shelli hindamise teeb raskeks see, et film justkui jaguneb kaheks – ühel pool äärmiselt hästi töötav ja terviklik atmosfäär, helikujundus, konteksti- ja ideepõhine montaaž, filmimaailm, kaameratöö ja huvitavad kõrvaltegelased ning teisel pool liiga selgitav, dialoogipõhine ja konarliku tempoga loo ülesehitus. Kuigi on arusaadav, miks ikoonilisele materjalile põhinev film on pälvinud seejuures palju kriitikat, on kummaline et visuaalsuse poolest tugev film jääb oma koondhindelt alla paljudele keskpärastele ulmefilmidele. Filmi algmaterjaliks olevat mangat ja animet mittenäinuna Ghost in the Shelli teemad ning filmimaailm paelusid sedavõrd, et kavatsen need kindlasti kiiremas korras ette võtta. Aga samas kuna see vaevalt oli kassatulu taotleva oma publikut mitteleidva teose eesmärk, siis jääb ebaselgeks mida teemakäsitluse (analüüs, edasiarendamine) poolest nõrk film püüab saavutada.