Kindla peale minev “Kaunitar ja koletis” iseloomustab viimaste aastate tendentsi teha kergesti vastuvõetavaid, domineerivaid ideoloogiaid pigem kinnistavaid ja ambitsioonituid keskpäraseid müügihitte. Nostalgiale ja “feel-good” efektile toetuv film ei tõlgenda tuttavat narratiivi uuenduslikult või üllatavalt. Filmi kaamera- ja montaažitöö kardab vaataja tähelepanu hajumist ja üritab hoida seda ärritavalt kiirete cutidega ning väsitavalt ja lakkamatult liikuvate kaadritega. Samuti film kiirustab ühelt emotsioonilt teisele, mille tõttu näitlejatöös näib puuduvat ausus ja orgaanilisus. Kuigi film mõjub üldjoontest terviklikuna, leidub sellest tohutult ärritavaid aspekte, mis rikuvad filmi maagilisust ja võlu.