Vaadeldes pagulaskriisist ümbritsetud Lampedusa saare argipäeva, film maalib naturalistliku maali kriisi erinevast tahkudest. Saare elanikest rääkivate ja paadipõgenike saatust kuvavate ja üksteise järel vahelduvate stseenide igapäevasus on samaaegselt hirmuäratav, kurvastav, armas ja poeetiline. Kuigi film ei tee liigselt emotsionaalselt manipuleerivaid rõhutusi ja hoiab läbivalt humaanse tooni, jääb film kuidagi vaakumisse ega kutsu seejuures tegudele.