Visuaalset paeluv aga narratiivselt lahja mõtisklev film edeneb uinutava luulelisusega, viidates kord ühele, kord teisele tekstile, autorile, ideele. See hakkab pärssima esteetika võlu ja jätab tunde, et film ei kasuta oma staatilisuse ja dialoogikesksuse tõttu eriti loovalt ära filmikunsti pakutud võimalusi. Kuigi justkui film analüüsib inimeksistentsi ja elu mõtet, ei ärata see enesereflektsiooni ega päevi kestvat eksistentsiaalselt mõtisklust.