Filmi alguses tekkinud seosed clerksiliku igapäevasusega kaovad üsna kiiresti ja need vahetab välja mitte miski. See mitte miski on küllaltki sõbralik hõljumine sihituse atmosfääris, mis sisaldab endas siiraid hetki ja argisuse komöödiat. Kui filmi motiveeriks mind kui vaatajat see üksipulgi läbi töötama, siis võiks sellest une ja ärkveloleku ääremail pendeldavast narratiivist midagi tähenduslikku välja imeda. Kahjuks film jätab üsna sihitu ja eemaloleva tunde, aga seda ehk taotluslikult?