Xavier Dolan täiustab oma käekirja imetlusväärselt ja pakub “Kõigest maailmalõpu” näol väga intiimse, visuaalselt tervikliku ja kaasahaarava filmielamuse. Kuna film on vägagi ka tunnetuslik ja enesereflektsiooni propageeriv, siis elamuse saamine on vägagi tingitud sellest, kas vaataja suudab siduda ennast emotsionaalselt teosega. Emotsionaalselt meenutas filmi kogemine Micheal Cunninghami ” A Home at the End of the World” teose esmalugemist, aga seos on väga meelevaldne. Kokkuvõttes film pole pikaks külge ja kummitava jääv, vaid on pigem korra ja üdini kogetav.